Columbia kohviube kasvatavad Medini lähedal väga väikeste Quindio kohviistanduste omanikud ca 1000-2000 meetri kõrgusel üle merepinna asuvas istanduses.
Kohvioad vajavad aastaringseks kasvamiseks 15-25 C temperatuuri.
Kohvioale on iseloomulik puhas tsitruseline lõhn, kuivatatud puuviljade pikk järelmaitse ja kerge happesus.
Kohviube röstitakse Põhja-Itaalias, röstimisprotsessil tõuseb temperatuur 20C-st kuni 240C-ni ja kestab 18 kuni 22 minutit, mis annab kohviubadele puhta puuviljase aromaatse lõhna, pehme järelmaitse ning madala happesuse.
Sealne tume röst on ideaalne espresso ja Americano valmistamiseks.
Ajalugu
Kolumbia kohvil on 300-aastane ajalugu alates sellest, kui jesuiidid kohvi 18. sajandil riiki tõid. 1835. aastal eksporditi Cucuta tolliasutusest esimesed idatsoonis toodetud kotid.
Legend räägib, et tänu jesuiitide preestrile Francisco Romerole Santanderi väikelinnas Salazar de Las Palmas kasvas Kolumbias kohvitootmine. Pattude lunastamiseks pani preester koguduseliikmeid kohvi külvama. Väidetavalt hakkas kohvitootmine laienema ka teistesse provintsidesse.
1850. aastaks oli kohv jõudnud Cundinamarcasse, Antioquiasse ja Caldasse. 19. sajandi lõpuks oli kohvi tootmine kasvanud 60 000 kotilt enam kui 600 000 kotini – väärib märkimist, et suurem osa sellest toodangust pärines suurimate maaomanike taludest. 19. sajandi lõpuks oli kohv peamine eksporditoode Colombias. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses tõi kaasa suure rahvusvahelise kohvituru hindade languse ja maaomanikele kriisi, mille tagajärjel kasvasid väiketootjate kohviistandused ja läänepool tõusis kohviarenduse liidriks. 1927. aastal loodi Federación Nacional de Cafeteros, mis vastutas kohvikasvatajate abistamise ja esindamise eest nende õiguste tagamisel. 1938. aastal sündis uurimiskeskus CENICAFE, mis vastutas kohvisordi “Castillo” eest, mis on vastupidav sellistele haigustele nagu rooste. 1959. aastal avati Tokyos Café de Colombia kontor, mis teeb täna Jaapanist teise Colombia kohvitarbija maailmas. 1960. aastal loodi kohvifarmerid, kes hakkasid kohvi väärtusesse ja kvaliteeti panustama. Kvaliteetkohvi tarbimine oli piiratud ning kohvi kampaaniad oli mõeldamatud. Alates 1980. aastast on Kolumbia kohvi seotud spordiga, et jõuda uue noorema vaatajaskonnani ja rõhutada kohvi kasulikke mõjusid. 2005. aastal kuulutati Superintendencia de Industria y Comercio (SIC) Federación Nacional de Cafeterose palvel välja Café de Colombia eristava tunnus, mis identifitseerib seda igas maailma nurgas.
Ligikaudu 3000 kilomeetri pikkuse Andidevaheliste orgude äärne, Kolumbia lõunapoolsest otsast põhjaotsani, elab 540 000 kohviperekonda. Enamus neist elab väikestes taludes ja kasutavad maatükke, millede kohvisaak ei ületa keskmiselt kahte hektarit ehk 20 000 meetrit. Nendel inimestel on tugevalt juurdunud väärtused-aus töö, tahtejõud, pühendumus, kõrgelt hinnatud kvaliteedikultuur ning lähedane seos peretraditsioonide ja tänase maailma vahel.
Kohvikultuuri on põlvest põlve edasi antud. Tänapäeval järgivad nooredki peretraditsioone ning nii nende kogukond kui ka Federación de Cafeteros de Colombia taotlevad paremat ja suuremat kaasatust kohvimaailma. Need inimesed on 100% pühendunud oma loomistele.
Piirkonnad
Columbias joonistub välja 3 piirkonda Caldas, Risaralda, and Quindío-mis moodustavad “kohvikolmnurga“- ehk kõige viljakamate orgude alad. Läbi nende rikkalike orgude näeb lõputuid kohviistandusi, kus värvilised puidust ja lilledest rõdudega puitmajad joonistavad maalilise pildi.
Kohvioa kasvu jaoks kaks kõige olulisemat kliimategurit on temperatuur ja sademed. Ükski kohvisort ei talu temperatuuri 0 °C. Ideaalne on temperatuur vahemikul 23–28 °C. Aastas on sademeid 1500–2000 mm ning araabika kohvipuu puhul võib ette tulla kahe- kuni kolmekuulist kuivaperioodi. Kastmine on vajalik, kui aastane sademete hulk on alla 1 meetri.
Arabica kohviuba on õrnem ja kahjurite suhtes haavatavam kui robusta ning vajab jahedat subtroopilist kliimat ja kasvab kõrgemal, 600–2000 meetri kõrgusel, vajab palju niiskust ja tal on üsna spetsiifilised varjunõuded. Robusta sort (nagu nimigi ütleb) on vastupidavam ja võib kasvada madalamatel kõrgustel – merepinnast kuni 600 meetrini.
Istandused rajatakse raiutud metsamaale või muudetud metsadesse. Noored kohvitaimed on paigutatud ridadesse nii, et tihedus varieerub vahemikus 1200–1800 taime hektari kohta. Puukoolides kasvatatud istikud istutatakse vihmaperioodi alguses kuni nad hakkavad vilju kandma kolm kuni neli aastat hiljem.
- Kohvitaime haigustest on leherooste, mida põhjustab araabika istandustes märkimisväärset kahju tekitav seen Hemileia vastatrix, ja kohvimarjatõbi.
- Arvukate parasiitide hulgas, mis kohvitaime ründavad, on marjapuravik (Stephanoderes hamjei), mis kahjustab nii araabika kui ka robusta seemneid.
- Õitsemise ja viljade valmimise vaheline aeg varieerub sordist ja kliimast. Arabica puhul on see umbes seitse kuud ja Robusta puhul umbes üheksa kuud. Kohvitaime küpseid vilju nimetatakse kohvikirsiks ja iga kirss sisaldab tavaliselt kahte kohviseemet (“uba”), mis asetsevad üksteise vastas. Umbes 5 % kirssidest sisaldab ainult ühte seemet; Need üksikud seemned, mida nimetatakse hernmarjadeks, on väiksemad ja tihedamad ning annavad mõne arvates magusamat ja maitsekamat kohvi. Viljad korjatakse käsitsi, kui need on täielikult küpsed ja punakaslillad.
Kirsside töötlemisel eemaldatakse kohviseemned katetest ja viljalihast ning kuivatatakse esialgsest niiskusesisaldusest 65–70 massiprotsenti kuni 12–13 massprotsendini. Kõik oad tuleb enne röstimist nende viljadest eemaldada ja kuivatada.
Kohvi töötlemine
Kohvi töötlemiseks kasutatakse kolme tehnikat:
- kuiv- ehk “looduslik” protsess (kuni 4 nädalat kuivatatakse marju),
- märg ehk pestud protsess (enamik Arabica kohvisid toodetakse märgmeetodil ja nende hind on üldiselt kõrgem)
- hübriidprotsess, mida nimetatakse poolpestud ehk “naturaalseks tselluloosiks”. Selle protsessi tulemusena valmivat kohvi nimetatakse roheliseks kohviks, mis on seejärel röstimiseks valmis.
Kohviube iseloomustab rikkalik maitse, keskmise täidluse ja tsitruseline happesus.
Kohv on pikka aega olnud Colombia majanduse selgroog, mõjutanud maailmaturul kõrgemaid hindu ja moodustades umbes poole kogu legaalsest ekspordist. Kohvikaubandus on alati olnud tundlik järskude hinnakõikumiste suhtes. Aastal 1975, pärast seda, kui Brasiilia tõsine pakane hävitas selle riigi kohvisaagi, tõusid Colombia kohviekspordi hinnad hüppeliselt ja riik kannatas seetõttu kõrge inflatsiooni all. Muudel perioodidel on madalad kohvihinnad majandusarengut pidurdanud. Kuigi kohv oli 1990. aastate keskpaigaks kahanenud umbes kaheksandikuni seaduslikust ekspordist, oli riik oma tootmises Brasiilia järel siiski teisel kohal. Eksporditakse on umbes 60 miljonit kotti aastas.
Handgurmee Columbia kohvioad on pärit Quindíost, Colombia lääne- ja keskosast, Andide Cordillera Centrali läänenõlvadelt. Turistide üleküllusega tõttu on kohvipiirkonnad patenteeritud. 2011. aastast kulub “Kohvi kultuurimaastik UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Arvustused
Tooteülevaateid veel ei ole.